Täna täpselt 2 aastat ja 11 kuud tagasi oli see maagiline öö, mil Johannesest ja minust sai paar (imelik sõna..paar..). Sel ööl sain oma esimese suudluse, mida olid nii kaua oodanud. Ja olen õnnelik, et ootasin...et ootasin enda Printsi valgel hobusel! Teadsin, et millalgi ta leiab mu. Ja leidiski.
Johannes on mulle nii kallis, et seda pole võimalik sõnadega kirjeldada. See, et ta mu elus on, on maailma parim sai! Tema ongi mu elu! Järgmisel kuul saab meil täis 3 aastat. Augustikuu on nii eriline! Ootan põnevusega :)
Tean, et ükskõik, kui raske vahel elus võib olla, Johannese peale saan alati kindel olla. Ta on minu kalju, tema aitab mind enda naeratuse ja armsate sõnadega. Tema usub minusse. Ja mina temasse! Olen tema üle nii uhke! Ma armastan seda, et meil saab nii palju nalja, seda kuidas me mürame, seda kuidas me ei tülitse vaid arutame, seda kuidas ta eeldab, et mina talle toitu taldrikule tõstan (püüan teda välja koolitada :D) ja veel palju palju muid väikeseid asju! Olen õnnelik, et saan öelda, et mul on maailma parim mees! Minu jaoks on ta vähemalt täiuslik!
Meie elu on selle 2 aasta ja 11 kuuga päris palju muutunud. Alguses töötas Johannes Eestis, aasta pärast sai töö Soome. Siis me üürisime korterit Tallinnas...ootasin ja igatsesin Johannest Soomest koju. Samal ajal käisin ikka ülikoolis. Pärast 1,5 aastat koos olemist me kihlusime. Nüüd maikuus lõpuks kolisime täielikult Soome. Ja siin on hea. Pole küll sama, mis Eestis, aga siin on praegu meie kodu ja mis kõige tähtsam: me saame koguaeg koos olla! Ma ei mõista, kuidas ma üldse suutsin kaks aastat elada nii, et Johannes oli suurema osa ajast Soomes ja mina Eestis. See oli nii raske! Aga tean, et sügisel, kui mul ülikool jätkub, tuleb meil veel mõni kuu niimoodi hakkama saada. Sellised asjad teevad aga tugevamaks!
Tean, et 2 aastat ja 11 kuud pole mingi eriline sündmus, aga ma lihtsalt tundsin praegu, et pean siia natuke kirjutama. Ise enda jaoks :)
No comments:
Post a Comment